Kõne toetamine koduses keskkonnas

Kuidas saavad pereliikmed ja lähedased afaasiaga inimest paremini toetada?

Kuigi kõne taastamisega tegelevad logopeedid, mängib olulist rolli ka inimese kodune keskkond ning pereliikmete ja lähedaste toetus. 

Kuigi kõne taastamisega tegelevad logopeedid, mängib olulist rolli ka inimese kodune keskkond ning pereliikmete ja lähedaste toetus. 

Looge sobiv keskkond.

Tagage vaikus – lülitage välja teler ja raadio, leidke võimalus olla kahekesi, et teiste jutt tähelepanu ei eksitaks. Suhtlemise ajaks tagage võimalus luua silmside, rääkige selgelt ja lihtsalt, kasutades võimalikult tavapärast sõnavara. 

Mis peamine – varuge aega, kiirustamise korral väheneb kordades afaasiaga inimese võime teid mõista ja ennast teile arusaadavaks teha!

Ärge tõstke häält.

Afaasiaga ei kaasne üldjuhul kõrvakuulmise langus. Pigem püüdke oma sõnumit või küsimust korrata, veidi ümbersõnastada, toetada žestide, osutamise, asjakohaste piltide või kirjutatud sõnadega. 

Puudulik väljendusoskus ei tähenda intellekti langust.

Kui inimene ei saa oma mõtteid ja tundeid sõnades väljendada, siis on ta väga haavatav.
Austage oma vestluspartnerit ning vältige lapselikku kõnepruuki! Kõnelege temaga asjadest, mille vastu te teate, et ta võiks huvi tunda. 

Kui afaasiaga inimene eksib enese väljendamisel, kasutab valesid sõnu või vorme, ärge kritiseerige ega naerge selle üle.

Tehke koos kõneharjutusi. 

Enamik lihtsamaid kõneharjutusi ei vaja ekspertteadmisi, vaid pisut kannatlikkust ja tahtejõudu.

Näiteks võivad lähedased pakkuda afaasiaga inimesele võimalust harjutada sõnade järgi ütlemist.  Alustage lihtsamatest sõnadest ning liikuge vaikselt pikemate, keerulisemate sõnade ja lauseteni. 

Sõnadega koos võib ka  teatud esemete peale osutada. 

Näiteks saab köögilaua taga istudes osutada taldriku peale ning korrata selgelt seda sõna, kuni afaasiaga inimene on võimeline sõna järele ütlema. Seejuures tasub enne veenduda, et inimene on harjutamiseks piisavalt puhanud ning on ise nõus kõneharjutusi kaasa tegema. 

Väsinuna või vastu tahtmist harjutusi tehes võib asi lõppeda hoopis motivatsiooni languse või frustratsiooniga. Erinevaid kõneharjutusi leiab ka veebilehelt www.koneravi.ee. Võimalusel küsige logopeedilt sobivaid harjutusi kodus tegemiseks.

Kaasake teda kõnekeskkonda.

Üks olulisemaid abilisi peale afaasiat on kõnekeskkonnas viibimine ehk nii-öelda kõne kolmnurk, kus lisaks afaasiaga inimesele on vestlusgrupis veel kaks inimest. 

Vestelge teemadel, mis võiksid afaasiaga inimest huvitada ning tekitada temas soovi kaasa rääkida. Isegi kui inimene ei saa veel ise rääkida, on sellises keskkonnas viibimine oluline tema aju kõnekeskuse stimuleerimiseks. 

Kasutage jah / ei küsimusi.

Juhul, kui teil on oluline oma afaasiaga kaaslase käest midagi teada saada, tema sõnavara on aga olematu või väga limiteeritud, siis püüdke luua küsimusi nii, et ta saaks vastata JAH või EI.  

Näiteks olukorras, kus on näha, et afaasiaga inimene soovib midagi öelda, aga ei leia selleks õigeid sõnu, võib tema käest küsida “Kas soovid meile midagi öelda?”. Kui inimene noogutab või vastab jaatavalt, võib alustada jah/ei küsimuste esitamist, kuni leiate õige teema ja sobiva vastuse. 

Kui inimesel on raskusi sõnade “jah” või “ei” välja ütlemisega, võib lisaks kasutada ka suurelt ja selgelt paberile kirjutatud sõnu “JAH” ja “EI” või sümboleid  “+”  ja “-“, millele osutades saab afaasiaga inimene oma seisukohta väljendada. 

Siiski tuleb arvestada, et vahel ei saa inimene isegi noogutamise/pearaputamise või sümbolile osutamisega oma tegelikku soovi õigesti väljendada. Kui te ei saanud vastusest aru, siis ärge teeselge mõistmist, vaid avaldage lootust, et  edaspidi püüate leida parema võimaluse teineteisest arusaamiseks.

Taastage tavapärane elurütm. 

Kõnehalvatusest paranemise kohta puuduvad kindlad reeglid, mistõttu tasub afaasiaga inimestel ja nende lähedastel õppida muutunud elukorraldusega toime tulema.

Oluline on, et afaasiaga inimene ei tunneks end kõnehalvatuse tõttu üksiku või kasutuna ja säiliks vähemalt osaliselt tema tavapärane elurütm ja positsioon perekonnas – olgu selleks siis poes käimine, toidu tegemine, aias toimetamine, sõpradel külas käimine, külaliste vastuvõtmine või midagi muud. 

Isegi, kui afaasia tagajärjel võivad mõned tegevused võtta tavapärasest kauem aega, tuleb lasta inimesel säilitada maksimaalne iseseisvus – kuigi see nõuab lähedastelt teatavat kannatlikkust ja enesedistsipliini. 

Rohkem informatsiooni ja nõuandeid leiate ka Eesti Afaasialiidu kodulehelt.